Kilpnääre – nähtamatu mootor

Kilpnääre on väike liblikakujuline organ kaela eesosas. Kui kilpnäärme töö on tasakaalus, tunneme end hästi ja energiat on piisavalt, et kõik vajalikud toimetused ära teha. Kui kilpnäärme töö on häiritud, mõjutab see praktiliselt kõiki organeid, sest hormonaalne tasakaal juhib nii närvi-,südame- kui ka seedesüsteemi. Kilpnääre toodab kahte peamist hormooni – türoksiini (T4) ja trijoodtüroniini (T3). Need hormoonid reguleerivad, kui kiiresti keha energiat kulutab ja kui hästi organid toimivad. Kui hormoone on liiga palju, töötab organism justkui „ülekiirusel“. Kui neid on liiga vähe, muutub keha aeglaseks ja tekib kurnatus.

Kilpnäärme haigused on üsna levinud ja seda pigem naiste hulgas. Sageli läheb õige diagnoosi saamisega liiga kaua aega, sest sümptomid võivad olla hajusad ja segi aetud teiste tervisemuredega. Seetõttu on oluline teada, millised märgid viitavad kilpnäärme probleemidele ja millal tasub arsti poole pöörduda.

Millised on kilpnäärme ületalitluse sümptomid?

Kilpnäärme ületalitlus ehk hüpertüreoos tähendab, et organismis on liiga palju kilpnäärmehormoone. Selle tulemuseks on kiirendatud ainevahetus.

Inimesed, kellel on ületalitus, märkavad sageli ootamatut kaalulangust isegi siis, kui söögiisu on suurenenud. Tekib südamekloppimine ja higistamine. Sümtomite hulka kuuluvad ka närvilisus, ärevus ja unehäired. Mõned kogevad käte värisemist ja pidevat rahutust. Igapäevaelus võib see avalduda pideva väsimusena, sest keha justkui ei suuda puhata.

Millised on kilpnäärme alatalitluse sümptomid?

Alatalitlus ehk hüpotüreoos on vastupidine seisund – kilpnääre toodab liiga vähe hormoone. See aeglustab ainevahetust ja kogu organismi talitlust.

Kõige tavalisemad sümptomid on pidev väsimus, energiapuudus ja kaalutõus, mis tekib isegi siis, kui eluviisis ja toitumises pole suurt muutust. Inimesed võivad tunda külmatunnet, kuiva nahka, märgata juuste hõrenemist, halvenenud mälu ja keskendumisvõimet. Mõned kogevad ka meeleolu langust ja depressiivseid sümptomeid.

Alatalituse puhul on probleem selles, et sümptomid arenevad aeglaselt ja neid seostatakse sageli stressi või vanusega ning seetõttu võib diagnoos hilineda.

Kuidas tuvastada kilpnäärmeprobleeme?

Kilpnäärme talitlust kontrollitakse vereanalüüsidega. Kõige tavalisem test on TSH ehk kilpnääret stimuleeriv hormoon. Kui TSH on kõrge, viitab see alatalitlusele, kui madal, siis ületalitusele. Täpsemaks hindamiseks mõõdetakse ka T3 ja T4 hormoonide taset.

Lisaks vereproovidele võib arst teha kilpnäärme ultraheli, et hinnata selle suurust ja struktuuri. Mõnel juhul on vajalik ka antikehade test, sest kilpnäärme häired on sageli seotud autoimmuunsete haigustega nagu Hashimoto türeoidiit või Gravesi tõbi.

Kui sul esineb mõni järgmistest sümptomitest nagu püsiv väsimus, meeleoluhäired, seletamatu kaalukaotus / tõus, ainevahetuse aeglustumine, tsüklihäired, viljakusprobleemid, lihasnõrkus, juuste hõrenemine, naha kuivus, südamekloppimine, siis tasub lasta kilpnääret kontrollida. Varajane diagnoos aitab vältida tüsistusi ja parandab elukvaliteeti.

Kas kilpnäärme ületalitlus või alatalitus on paratamatus?

Geneetiline eelsoodumus mängib siin kindlasti rolli – kui peres on olnud kilpnäärmega probleeme, suureneb ka sinu risk. Siiski on ka elustiilil ja keskkonnal väga suur mõju geneetilise soodumusega kilpnäärme haiguste avaldumisel. Krooniline stress, vähene uni ja ebatervislik toitumine süvendavad kilpnäärme probleeme ja kiirendavad nende avaldumist. Samuti on oluline keskkonnategurite mõju, näiteks kokkupuude teatud kemikaalidega, mis võivad häirida kilpnäärme hormoonide tootmist, transporti või nende sidumist rakkudes.

Seega võib öelda, et kilpnäärmehaigused pole alati paratamatus, elustiil võib riske suurendada või vähendada.

Toitumise ja elustiili mõju kilpnäärmele

Kilpnäärme tervises mängib tähtsat rolli toitumine. Oluline on süüa toitainetihedat toitu, viia makrotoitained tasakaalu ja vältida või vähendada olulisel määral põletikku tekitavaid toiduaineid. Kilpnääret toetava toitumise kujundamisel saab teile abiks olla toitumisnõustaja.

Olulised mikrotoitained on jood, seleen ja tsink, mis aitavad kilpnäärme hormoone toota. www.nutridata.ee andmetel on kõige enam neid mikrotoitaineid järgmistes toiduainetes:

Seleen – parapähklid, veisemaks, tuunikala, seesamiseemned, krevetid ja skumbria.

Tsink – Maitsepärm, nisuidud, seamaks, kanepi-, kõrvitsa- ja seesamiseemned, vähk

Jood (alatalitluse korral)– kelp ja vetikad üldiselt, jodeeritud sool, tursamaks, šampinjonid, Emmentali juust

Toitumise olulisust ei tohi kilpnäärme haiguste puhul alahinnata, kuid üksi sellest ei piisa. Sama oluline on ka elustiil – piisav uni, stressijuhtimine ja mõõdukas liikumine ning hoidumine kemikaalidest, mis mõjutavad kilpnääret negatiivselt.

Oluline on oma keha kuulata. Kui märkad enesetundes püsivaid muutusi, tasub pöörduda arsti poole ja lasta kilpnääret kontrollida. Õigeaegne diagnoos, tervislikud eluviisid sh toitumine ning vajadusel ravi aitavad säilitada hea tervise ja energia.